Märtsis puhuvad uued tuuled - Sloveenia!

Nii, viimane aeg on terviseblogi uuendada, et teie ka teaksite, mis mürgel nüüd päris toimuma hakkab :) Nimelt, Erasmuse & EVS projekti raames sõidan terveks märtsikuuks Sloveeniasse (seda postitust kirjutangi hetkel Riia lennujaamas hommikust lendu oodates). Kokku tuleb 6-liikmeline rahvusvaheline tiim ning üheskoos renoveerime/ehitame/maalime kohalikku noortekeskust. Sealne vabatahtlike programm jääb minu terviseblogi temaatikast kaugemale, nii et ei hakka hetkel sellesse süvenema. Kuidas see 30-päevane projekt aga mõjutab mu terviseblogi ja FB lehte? Järele mõeldes päris palju!

1. Mind võetakse välja kokkamise mugavustsoonist. Mul ei ole võimalik valmistada tavapäraseid eineid omaenda köögis harjumuseks saanud toiduainetega. Sealses külapoes ei pruugi olla näiteks kohupiima või külmutatud marju.. või seda spetsiifilist balsamico kastet, mis teeb toorsalatist toorsalati! Köögis ei pruugi olla korralikku ahju või sügavkülma. Retseptide jagamine/kaloraaži arvestus võib olla keeruline, kui kohapeal puudub näiteks köögikaal. See kõik annab mulle huvitava katsumuse tulla toime ootamatutes tingimustes ja üritada kõige kiuste säilitada tervislik menüü.

Kohvrit pakkides sain aru, kuivõrd sõltuv ma enda käe järgi sätitud köögist olen. Nimelt, riiete arvelt võtsin kaasa järgneva:

• tilluke köögikombain püreestamiseks & kaerajahu valmistamiseks
• piimavahustaja hommikusteks cappucinonaudinguteks
• Stevia pulber suhkruasendajaks
• 500ml pütt kookosõli
• suur karp röstitud mandleid (et võõrsil tehtud puder rohkem kodu moodi maitseks..)
• Waldeni karamellisiirup (vaevalt seda sealt poest leian)

Nende asjade puudumine oli liiga suur risk, mida võtta. Pigem jätan peosaapad koju kui elan ilma köögikombainita majas :D

2. Mind võetakse välja trennirežiimi mugavustsoonist. Ei mingit Arctic spordiklubi enam, mis mugavalt 5-minuti kaugusel kodust on. Ei mingit kardiosaali ja käepärast kangikomplekti jõutrenniks. Tuleb nupp tööle panna ja leida trenniks uued võimalused! Selleks tarbeks tekitasin korraliku workout videode kausta tubaseks trenniks. Ning hantlite/kangi asemel pean koostama uue treeningkava, mis kasutab lihastrenniks vaid keharaskust. Meie elukoht Sloveenias on geograafiliselt imeilus (Alpid & suured järved käe-jala juures), seega kardio tarbeks kavatsen palju aega veeta värskes õhus matkates, sörkides & kiirkõndides. Mis kõige tähtsam - ma pean õppima jalgrattaga sõitma!

Bledi järv meie elukohast ca 10 km kaugusel. Miks mitte kiirkõnni/sörgijooksu sihtpunkt? ;)

Jah.. just.. ma olen 24 aastane ja kuidagi on mu elu nii kulgenud, et ma siiani ei oska ega julge jalgrattaga sõita. Siiani õnnestus seda vältida. Aga Sloveenias antakse igale vabatahtlikule isiklikuks kasutuseks ja kohalikuks ringi liikumiseks jalgratas, mis tähendab, et saatuse tahtel võtab Anzu nüüd rattad alla :)

3. Mind ümbritseb rohkem ahvatlusi. Koju ei osta ma kunagi krõpsu, magusaid mahlasid või pagaritooteid. Samuti olen oma vanemad juba ammu "välja koolitanud" - nad ei ürita enam mulle kommi, praekartuleid või kaneelirulle pakkuda. Sloveenias on meid ühe katuse all aga palju ja oleks naiivne arvata, et kõikide arusaam õhtusöögist on samamoodi kanafilee & toorsalat. Pean näitama oma lugejatele eeskuju, olema truu oma eesmärkidele ja sirge seljaga krõpsukaussidest mööda kõndima. Samuti end mõistuse piires vaos hoidma kui grupikoosolekutel/organisatsiooniüritustel midagi eriti head & rammusat pakutakse. See projekt ei ole vabandus end kuuks ajaks kursilt eemale lasta! 

Kindlasti on siinkohal ka erandeid.. hoiatan ette, kui Viinis Starbucks tee peale jääb, siis sinna sisse ma ikka astun ka! :D

4. Pean õppima üle olema sotsiaalsest survest. Arcticus on kõik trennihundid koos. Inimesed teevad ümberringi oma seeriaid ja venitavad kõige veidramates poosides. Tunnen end seal vabalt ja saan rahulikult oma rida ajada. Kui on vaja kodus trenni teha, siis saan seda teha üksinda oma toas. Sloveenias aga elame mitmekesi koos. See tähendab, et tubane trenn ei ole mul enam privaatne afäär. Teiste juuresolekul kodus trenni tegemine on kusjuures paljudele inimestele raske (kui suur protsent naisi näiteks on nõus mehe ees aeroobikat tegema kodus teleka ees?). Kuigi trenn on iseenesest asi, mille tegemise üle uhke olla, siis huvitaval kombel tekib siiski teatud "blokk" ja vajadus teiste silme alt eemal askeldada... Aga mu füüsiline vorm on üks mu suurimaid prioriteete, seega sellest valehäbist tuleb lihtsalt üle saada. Jalad voodiääre alla ja kõhulihaseid tegema. Vahet pole, kas toakaaslane pööritab silmi või mitte :)

Kokkuvõtlikult.. tuleb üks põnev kuu. Nii sotsiaalselt, geograafiliselt, füüsiliselt kui ka muul kombel elamuslikult. Ja ehk minu peatsed pingutused võõras keskkonnas tervislik elustiil säilitada aitavad ka mu lugejaid ;)

Püsige lainel! Lahkumiskingituseks postitan paar lemmikretsepti teile maiustamiseks :)